Mul jäi suu lahti, kui kuulsin, et nii SEB kui ka Swedbank küsivad järelmaksu eest 20-protsendilist intressi.

Tjah, see on isegi köömes kui mõelda, et eluasmelaenumarginaal algab neil kahest protsendist aastas. Kuid see on ka teine asi, see on kodu ja mitte näiteks voodi, külmkapp või televiisor, mida tavaliselt järelmaksuga ostetakse. Miks peaks keegi tahtma maksta näiteks 10 000 kroonise eseme pealt 12kuulise järelmaksuga 2000 pangale? Lisaks 250 krooni teenustasu lepingu sõlmimisel. Kas 10 000 krooni laenamine läheb tõesti pangale nii kulukaks, et on tarvis üüratut intressi?

Diivaniparadiis-nimeline kauplus müüb netiküljel ning ka kohapeal üht voodit nimega Lux. Reklaamitakse, et voodi mõõdud on 160×200 ning sellele sobib ka täpselt sama suur madrats.

Millegipärast on mainimata, et voodi on ehitatud Malaisia standardite järgi, mis tähendab, et voodi madratsiaugu laius on tegelikut 165cm, mis tähendab, et kui ostad sinna 160cm laiuse madratsi, jääb kummalegi poole mõnus vahe. Mis pole iseenesest paha, kui tahad seal joogiklaasi, telefoni, raamatuid vms asju hoida. Kui ei taha, hakkab madrats seal mõnusalt ühelt küljelt teisele ringi sõitma.

Tjah, ega see polegi nii suur probleem tõenäoliselt paljudele, kuid kellelegi äkki on. Miks ei võiks netipoed ilusasti lahti kirjutada, mida täpselt müüvad?

Mitu korda on mulle silma hakanud Cinamoni reklaam postimaja seinal. Seal väidetakse, et sildist jõuab kolme minutiga kinoni, mis on minu meelest täiesti võimatu.

Kui hakata mööda Pärnu mnt-d, pärast postimaja sõitma, siis ei ole mitte mingit võimalus Estonia pstile keerata. St et pead sõitma vabakale, seal U-pöörama ringi ning siis Solarise ette kärutama. Tee peale jääb ette kolm valgusfoori ja kaks sebrat. Vaevalt, et see kolme minutiga õnnestub. Lisaks pead pärast seda hakkama otsima ka parkimiskohta, kuna Solaris ise küsib ju oma hea monopoolse seisundi tõttu parkimise eest 40 krooni tunnist.

Ka mööda laikmaad see ei õnnestuks, sest kui seisad autoninaga cc plaza poole nii, et reklaami näha, pead sõitma otse, otsima U-pöörde võimalust, keerama ringi, seisma valgusfoori taga, siis veel üle, veel ühe ja veel ühe nu ja siis tuleb see parkimiseteema jälle…

Viimasel ajal on see siseminister Pomerants, kes meedias küll päästja, küll piirivalvurimundris edvistab. Õnneks on Kiisler välja mõelnud, kuidas kolleegist mitte halvem olla.
Kui läheb läbi eelnõu, millega saaks trahvida valel aadressile elajaid, võib Kiisleri pressitiim saata laiali sõnumeid: Kiisler on täna trahvikontrolör. Nii saab minister ka ukselt-uksele sammudes natuke meediakajastust.

Olen juba lugenud mitmeid arvamusi selle filmi kohta ning kõik on omamoodi erinevad. Mis on ka õige, sest tõsiasi on, et film on üpris mitmekülgne.

Tüüpilistes vampiirifilmides näidatakse üksikuid vereimejaid, kes pimeduses inimesi murdmas käivad. Siin näidatakse aga maailma, mille elanikud on viiruse tagajärjel vampiirideks muutunud ning üksikud inimesed on need, kes valguses peavad oma ellujäämise eest võitlema. Kusjuures mingit selgust, mis viiruse tingis, kust alguse sai, ei ole.

On huvitav, et viirus ei muutnud kõiki inimesi ühtemoodi. Osadel, eelkõige peategelasel, näiteks säilis inimlikkus. Teistel jällegi on see haisuta kadunud, mis võimaldab neil alles jäänud inimesi verest tühjaks pumbata ning vampiiridele hea raha eest maha müüa.

Film keskendub sellele, mis juhtub, kui inimkond hakkab otsa lõppema ning nendega koos ka verevarud, viidates ilmselgelt praegugi maailmas kahanevatele maavaradele. Veider on kusjuures, et kogu veri maailmas just 10 aastaga otsa lõpeb ning et niikaua on läinud, et sellele asendus leida.

Filmi lõpplahendus on omaette lahe, kuid see jäetakse lõpuni lahti seletamata.

On näha, et väga pingsalt on üritatud vampiirimaailma reaalseks muuta: päikest blokeerivad autoaknad, Walktube ehk maa-alune tunnelitevõrgustik. Ebareaalne ainult, et kogu see progress on tehtud kümne aastaga.

Kokkuvõtvalt võiks filmile anda hindeks 7/10.

Paar nädalat tagasi tellisin Registrite ja Infosüsteemide Keskusest (RIK) omandikanded, mis viimase kolme aasta jooksul kohtutäiturite avalduse alusel tehtud. Teisisõnu tahtsin teada, mitu sundmüüki pandud kinnisvaraobjekti nende aastate jooksul müüdud on.

Pärast arve tasumist sain andmed kätte ning alustasin nende vorpimist looks. Saatsin numbrid pankadele ja kinnisvarafirmadele laiali ning rääkisin inimestega.

Kui lugu valmis, saatsin selle toimetajale ära ning hakkasin end nädalavahetust vastu võtma seadma. Enne kontrollisin igaks juhuks siiski töömeili. RIKi teenindaja oli saatnud reede õhtul, kui lugu valmis, vabanduskirja, et arvestas osad kanded topelt. Kannete üldnumber muutus selle vea tõttu saja võrra suuremaks.

Tore, et RIK vea avastas ja sellest ka kohe märku andis. Hea, et asi ei läinud nii kaugele, et oleksin ametniku süül lugejatele valetanud.

Kuna millalgi varsti läheb lahti puhkusegraafikute kinnitamine, peaks tööandjale kuupäevad ütlema, mil seaduse lahkel loal töölt puududa sooviksin.

Tänavu on kaks mõtet, millest ühe valima peab. Esimeseks on osta odavad lennupiletid Londonisse ning seejärel seal lennujaamas asuvatest reisibüroodest soodsaid lastminute pakkumisi püüda. Kuuldavasti tehakse seal uskumatuid pakkumisi. Selle tõestuseks on muidugi ette näidata vaid kuulujutud..

Teine mõte valmis eelmisel nädalal sõbral külas olles. Nimelt võiks egiptusesse sukeldumisreisile minna.

Mõlemad on väärt mõtted ning viimasel on ka praktiline kasu olemas – oleks vaja oskusi lihvida ning sukledumistunde kirja panna, et varsti aowd tase teha. Samas võiks selle ka reisi vältel ära teha. Miinuseks on, et sukeldumine pole odav lõbu ning tõenäoliselt läheb kallimaks kui esimene.

Londoni mõte on jällegi nagu öeldud kuulujuttudele toetuv, mis tähendab, et kokkuvõttes pean võib-olla hoopis vennalt öömaja küsima. Mis poleks ka paha, sest pole seda saarekest ammu külastanud.

Niisiis, kui mõnel sukeldumishuvilisel või juhusepeale reisijal on pakkumisi, palun kommentaaridesse kirja panna.

Kuna trammid eile Ülemistelt alla ei tulnud, pidin trammipeatusest külmetavale elukaaslasele takso kutsuma, sest temal nubmreid ei olnud.

Sain liinile Marabu takso, kellel palusin Majaka trammipeatuse ette tulla. Lubati 7 minutiga. Vahepeal oli elukaaslane liikunud ühe trammipeatuse võrra edasi, lootes jalgsi tööle jõuda. Helistasin Marabusse tagasi ning palusin Majaka peatuse ette tulla. Lubati lahkelt.

10 hiljem polnud taksot kuskil. Kiisu ütles telefonis, et taksojuht ei tea, kus on majaka peatus ning ootab Majaka tänava keskmises peatuses. Nähtavasti oli kohale sõitnud taksojuht nii tooli külge kleepunud, et ei jõudnud istmikku tõsta, et peatuse silti vaadata. Mis veel huvitavam: taksojuht olevat kellegi juba peale võtnud. “Ju siis sai korda,” kostis kiisu ebalev hääl.

Ma ei tea kes peale võeti, kuid takso tellinud klient see ei olnud. Ju siis on Marabu nii rahaahne firma, et klienditeenindus pole oluline, sest raha on ju iga kliendi käes sama värvi. Huvitav, miks siis alati küsitakse, kelle nimele takso tellitakse.

Nähtavasti on ka firma juhid meilikirjutamise oskuseta ega tea kuidas klaviatuuri kasutada.

Aga kallid lugejad, firma ebakompetentsus pole ainuke põhjus, miks kutsun üles neid boikoteerima. Nende hinnad on jubekallid: 7kr/km ning sõidualustustasu 35 krooni. Näiteks Saksa ning Sõbra takso viivad teid kohale 4,9 krooni eest.

Hoidku veel meie firmasid selle eest, et peaksid Marabuga lepingu sõlmima…

Viru Keskus alustas möödunud nädalal uut reklaamikampaaniat, mille posteril on nö sadomaso modell. Mina ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Kas julge samm või pigem labasus kuubis? Mida arvad sina?