“Fuck man, maybe thats what hell is – the rest of eternity spent in fucking Bruges.” 

Fuck on sõna, mida selle filmi vältel tihti kuulete. Kuid mitte see pole tähtis. Hoopis see, kuidas täiesti ajuvabast olukorrast võib tekkida sõnade abil hüsteeriliselt koomiline stseen. Muide, teate, kus on Bruges? Ma ka ei teadnud. See on Belgias. 

Film jutustab kahest palgamõrvarist, kes saadetakse Bruges’i asumisele, kuna üks neist lasi kogemata maha väikese lapse. “He killed a little kid. Accidentally or otherwise, I wouldn’t think twice. I’d have killed myself on the fucking spot. On the fucking spot.” Nii näeb asja mees, ülemus, The Boss, Harry, kes saab väga pahaseks, kui saab teada, et lapsetapja pead ei lastudki sodiks, kui kästi.

Põnev on see, et kolmveerand filmist ei toimu mitte mingit actionit, mis ei tähenda, et sa igavusse sured. Tuleb vaid ridade vahelt lugeda.. hell..isegi seda pole vaja..